Parast ujumist valutab kuunarliidet

Ei näinud, millal sa mööda läksid. Oh, kui hea inimene sa oled! Ulunga asuvatki vanade põllumaade keskel. Neelan kõva häälega nö juba aasta aega. Lapsed on paljad kui porgandid. Tööst veriseks lõhutud käed.

Savisaare või Kogani poolt ning kaotavad mälu… Ometi oli sõidusoov suur. Viimaks pakkisime Et ekspeditsiooni põhigrupp pidi hakkama tööle Tuguri poolsaarel inimtühjas paigas, tuli igaühel seljakotti pakkida kaheksa grammist sealihakonservi, umbes neli kilo tatart, makarone, riisi vm toidukraami.

Päeval oli ekspeditsiooni juht Kalmer Halliko, kes juba varem Vladivostokki sõitis, saatnud meile segase sisuga telegrammi, et muutunud plaanide tõttu hakatakse tööle hoopis Primorje krais, kuid keegi ei võtnud tõsiselt tema soovitust soojad rõivad koju jätta.

Minagi talitasin vanarahvatarkuse ega soe konti riku järgi ning surusid seljakotti paksu kampsuni ja villased sokid, meeles ikka mõlkumas Šantari saarte ümbruses meres hulpivad jääpangad. Kuna mul lisaks tuli kaasa võtta ka videokaamera, statiiv ja kott fotoaparaatidega, kogunes pagasit aukartust äratav hulk. Minek Jätkan reisipäevikuga. Lahkusin kodust mõni minut pärast poolt viit. Oli soe udune hommik.

Eestist nähtava täieliku päikesevarjutuse hommik. Kolmveerand viie paiku, kui möödusin poolelijäänud parteimaja ehitusplatsist Kalevi tänava alguses, läks äkki üsna pimedaks ja linnud vaikisid. Rahva hulgast ilmusid välja mõned reisikaaslased, kes osa mu pakke lahkelt kanda võtsid. Tellitud buss oli juba kohal, kiiresti laadisime kompsud peale ja poole kuue paiku olime Tartust läinud.

Leningradi jõudsime kolmveerand kaksteist. Bussist asju välja kandes väänas Pille Oja jala hüppeliigesest välja. Et lennuki väljumiseni oli aega, lõi igamees seda surnuks nagu oskas. Ülari Alamets alustas reisipäevikut ja pani kirja selle, mida üks või teine lubas ekspeditsioonil teha.

Kalev sepp ehk Karla ja Valdo Kuusemets hiljem ka Valts või James võtsid käsile ekspeditsiooniliikmete nimekirja koostamise seda läks tegelikult varsti tarvis, sest meil oli grupipilet. Pille lamas tänavale laotatud matil ja hoidis haiget jalga üleval.

Viimaks kuulutati reis välja. Pagasi äraandmisel tekkis sekeldusi, sest mõni kott kaalus üle 30 kilo, laadijad aga ei tohtivat tänapäeval nii raskeid asju tõsta.

Mõni hakkas otse leti ees asju kotist vähemaks võtma, mina aga viisin oma pambu ise konteinerisse. Selle lõbu eest tuli mul laadijatele veel viis rubla anda! Õnneks jäi see viiekas ainsaks, kuigi meil tuli inimese kohta rohkem pagasit, kui tasuta vedada lubatud. Seda hoolimata kavalusest võtta kõige raskemad asjad väikese kotiga käsipagasisse, juures raamat või ajaleht lennukis lugemiseks.

Tüüpprojekti järgi ehitatud lennujaamas olin selliseid näinud mitmetes N. Liidu linnades ning selle ees käis vilgas ööelu, koperaatorid müüsid rõivakraami, viletsat jäätist ja veel viletsamat punakat jooki 50 kopikat klaas. Õhtu oli soe — pügala võrra üle kahekümne kraadi.

Tableti liigeste ravi Mida juua osteokondroosiga folk oiguskaitsevahendite abil

Pärast tunni kestnud peatust lendasime edasi. Imetlusväärse osavusega lahendas Aeroflot reisijate toitlustamise pikal reisil: kuigi lennukis kehtis põhimõtteliselt moskva aeg, pakuti enne Krasnojarskit kerget õhtueinet, mõni tund enne Habarovskisse jõudmist aga kerget hommikusööki rõhuasetusega sõnal kerge.

Vahepeatus Habarovskis Habarovskis maandusime moskva aja järgi Kui kella kohaliku aja järgi õigeks keerasin, näitas see 7.

Millistes haigustes on koik liigesed Valu salvi uhistes ulevaates

Enne maandumist arutasime, kas aknast Hiinat ka näeb. Võib-olla oleks selge ilmaga midagi paistnud, ent lennuk väljus pilvest või udust vaid paarsada meetrit enne maad. Inimeste ravimeetodid liigeste raviks tundus õhk niiske.

[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

Oli soe udune hommik nagu lahkumispäeval Tartuski. Kalmer Halliko oli meid lennujaamas vastu võtmas. Sellega oli meie grupp, 14 inimest, viimaks koos. Habarovski lennujaamast on meelde jäänud ainult valgekslubjatud telliskivisein ja katkised telefoniautomaadid. Liinibussiga sõitsime raudteejaama, kuhu vähekeseks aru pidama jäime.

Bussiaknast paistsid viiekorruselised telliskivimajad, tänavate ääres kasvas eksootilisi puid, millest tunti ära amuuri pähkli- ja korgipuud. Linn tundus unine ja luitunud. Otse jaamaesisel väljakul seisis Jerofei Habarovi kuju.

  1. Hapu Spin Balnaalne
  2. Haiget liigestele, mida

Jaamas nõu pidades selgus, et Kalmeril oli telegrammi saates olnud tõsi taga — Tuguri poolsaarele me ei pääse. Alt vedas ekspeditsiooni kohalik finantseerija — Vaikse Ookeani Geograafia Instituut. Neil polevat raha lennureisideks Parast ujumist valutab kuunarliidet krais, ilma lennukita aga ei saa Tuguril midagi peale hakata.

Salvi turse Mis on voimatu valu uhises

Pakuti välja üsna kahtlane programm: lennureisid mööda Primorje rannikut, suvitamine instituudi puhkebaasis jne. Ei mingit töötegemist! Kalmeriga vaidlemiseks olime liiga unised ja ega sellest poleks kasu olnud nagunii. Lepiti kokku, et Kalmer koos nelja kaaslasega sõidab rongiga Vladivostokki, sealt hiljem lennukiga mööda rannikut põhja poole, ülejäänud üheksa inimest aga lähevad Bikini jõe ääres asuvasse Krasnõi Jari külla udeheede eluga tutvuma.

osteokondroosi vastu Kaed valutab, miks

Hiljem, ekspeditsiooni viimastel päevadel tunnistas Kalmer üles, et saatis meid udeheede juurde lihtsalt hea õnne peale, kuna tal polnud võimalik Vladivostokki üle nelja inimese kaasa võtta. Kuigi perspektiiv veel üks öö magamata mööda saata polnud just kõige meeldivam, leppisin udehee külaga, sest põliselanikke olin ju otsima tulnudki.

Õnneks olin sellest rahvakillust varem siiski kuulnud — aasta eest Taimõril Ust-Avami külas kohtusin isegi ühe udeheesid uurinud teadlasega, Juri Šeikiniga Novosibirskist. Juri jutustas õhtuti killukesi oma esimestest reisidest udeheede juurde, laulis isegi paar udehee laulu. Mulle oli meelde jäänud, et udeheed olid poolrändava eluviisiga kütid ning et kui Juri aastasena esimest korda koos vanematega ekspeditsioonile läks, pääses nende juurde ainult veeteed mööda.

Neid lugusid kuulates ei osanud ma aimatagi, et satun juba 11 kuu pärast samadele radadele. Ette rutates olgu öeldud, et Krasnõi Jar oli ainus koht, kus midagi töölaadset teha sai, kogu ülejäänud reis kujunes pigem matkaks.

Selged sihid seatud, otsustasime süüa. Otse ootesaali nurgas oli väike söögikoht, mida reklaamiti kui nõukogude-jaapani ühisettevõtet. Pakuti pikki nuudleid lihatükikeste, rohke maitserohelise ja leemega, portsjon maksis nelja rubla ringis.

  • aasta Kaug-Ida ekspeditsiooni päevik - Go Traveli reisikirjad: Reisiblogi
  • Harp valud
  • Oleme paar korda käinud ka perearsti juures--aga tema on ütelnud--et kantke suuremaid jalanõusid.
  • Folk oiguskaitsevahendeid ola liigestest
  • [EMS] Eesti murrete sõnaraamat
  • Neuroosi valus liigestega

Toidu tõstis kaussidesse vanem naisterahvas, lauale kandis umbes aastane poiss, kes mõlemad olid küll pilusilmsed, kuid pigem kohalikud korealased. Nuudliroog oli maitsev ja tasuta sai juurde jahutatud vett, mis väga ära kulus, sest ilm läks järjest kuumemaks.

Varsti näitas meie täpne termomeeter 32 kraadi varjus. Pärast sööki mindi grupiti linnaga tutvuma. Jäin esialgu pagasit valvama, aga kella nelja paiku, kui enamus rahvast oli oma ringid ära teinud, läksin minagi võõrast linna vaatama. Kõndisin mööda Amuuri puiesteed jõe poole. Vasakut kätt jäi turg.

Vahepeatus Habarovskis

Jalutasin müügilettide vahelt läbi ja kaesin hindu: tomat maksis 6 — 7 rubla, kurk 2, arbuus 5 — 6, virsikud 8 — 12, liha polnud näha. Müüjate seas oli palju korealasi, kes pakkusid mitmesuguseid salateid kuulsast korea kimčist ei teadnud ma siis veel midagi. Astusin sisse ühte poodi, kus müüdi maitserohelist ja ravimtaimi.

Mitmel pool oli tänavate ääres kooperaatorite müügilette ja putkasid. Ei, see pole Rio de Janeiro, kordasin mõttes suure kombinaatori sõnu. Oli väga niiske ja palav, tolmustel tänavatel sinakasroheliste lehtedega puude all liikus uimaseid inimesi. Puis oli palju, kuid haljastus hooldamata ja murud niitmata, peatänava äärde püstitatud esinduslikumate hoonete tagant paistsid siin-seal viltuvajunud palkmajad, kuurilobudikud ja roostes plekkgaraažid.

Kaupluste ja tänavate nimed olid äravahetamiseni sarnased ükskõik millise muu linna omadega Parast ujumist valutab kuunarliidet kodumaal. Ole Norilskis, Tjumenis, Iževskis, Tihvinis või kusagil mujal, ikka leiad ühesuguseid maju, poesilte, kuulutusi. On jõutud nii kaugele, et linnad erinevad üksteisest vaid niivõrd, kuivõrd erinevad maastikud, millele nad on rajatud.

Ilmselt on Habarovski luitunud ilmes süüdi ka ajalugu, sest linn rajati Parast ujumist valutab kuunarliidet Rohkem kui sada aastat hiljem, aastalelas seal elanikku, kellest osa leidis rakendust sisseveetavat toorainet kasutavas metallitööstuses, masinaehituses või naftatöötlemise ettevõtetes. Linnas oli kaheksa kõrgkooli, Parast ujumist valutab kuunarliidet teatrit ja kaks muuseumi.

Ostnud kaubamaja eest kolm limonaadi, jõudsin mööda Marksi prospekti kõndides jõe äärde. Loomulikult oli kaldal nigelate karussellide ja vaaterattaga park.

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut. Leitud 48 sobivat artiklit. Armastust, lugupidamist, tunnustust, tänu, kiitust avaldama. Lahkunu omastele avaldati kaastunnet. Kõik avaldasid imestust.

Amuur oli tõesti lai, madal vastaskallas või saared paistsid väga kaugelt, näha oli suuri laevu. Laskusin lagunevat puutreppi mööda rahvarohkesse supelranda.

Katsusin vett — see oli soe, sogane ja haises veidi. Otse veepiiril vedeles mingi suure kala luustik, millest suplejad hooletult üle astusid. Kui seda silmitsema jäin, lükkas üks poisike jalaga luudele natuke liiva peale ja kohmas midagi arusaamatut.

Suplemisisu oli läinud, ronisin trepist üles ja jõin varjulisel pingil istudes nukralt oma limonaadi. Siis jalutasin veidi kõrgel kaldapealsel, kus oli lahedam hingata, sest puhus üsna tugev tuul.

Mõtlesin murega oma rõivavaru peale, sest soojade asjade kõrval olin kaasa pakkinud vaid kolm t-särki ja needki olid pikkade varrukatega.

Savisaare või Kogani poolt ning kaotavad mälu… Ometi oli sõidusoov suur. Viimaks pakkisime Et ekspeditsiooni põhigrupp pidi hakkama tööle Tuguri poolsaarel inimtühjas paigas, tuli igaühel seljakotti pakkida kaheksa grammist sealihakonservi, umbes neli kilo tatart, makarone, riisi vm toidukraami.

Tagasi jaama sõitsin trolliga. Otse peatuse vastas oli muusikakooli hoone, mille aknast kostis jidišikeelset laulu. Kuumusest ja magamatusest uimasena vajusin ootesaalis pingile.

Koos Kalmeriga Vladivostokki sõitjad olid juba perroonil, meie aeglane rong pidi väljuma õhtul üheksa paiku. Üldvaguni pilet ei tõotanud kuigi meeldivat ööd, kuid vagunis selgus, et kohti jätkub kõigile ning on ruumi isegi pikali visata. Edasi… edasi Kõvale küljealusele vaatamata magasin hästi, isegi aknast otse pähe puhuv tuul ei seganud.

Ainult vastutulevate rongide röögatused ehmatasid aeg-ajalt ärkvele.