Vahel juhtub, et algus on konarlik. Teie puhul oleks olnud ka, kui sõbranna on teile julma mäekartuse ja tõstukivihkami sisse süstinud. Esimene kord Kuutsemäel käisingi jalgsi kuni pubini ja tulin seal kolm-neli korda alla. M nimelt ei kasutanud sõnu "sõitma", "kihutama", "liuglema".

Läks veel paar aasta ja mindi kisti Kütiorgu kaasa. Jälle vale valik, hull tõstuk, jäine mägi.

Aga ma ei jätnud. Vahepeal sõitsin lohe küljes lumelauda ja võõra kamaga, mis lükkas seda sõbrasuhet lumlauaga muudkui edasi.

See talv, no kaua võib. Jorma läks Nõmmele, et tule ka kaasa. Läksin, ukerdasin, proovisin. Järgmine päev läksin jälle, ukerdasin jälle, proovisin veel.

Siis läksin Kütiorgu kaheks päevaks ja dzinn pudelist välja lastud! Kui siiani sõitsin ma lumelauaga või selle peal, siis nüüd sõidan ma lumelauda.

Juhuu! Õhtul panen pildi ka üles, et te mu jutus ei kahtleks! Goofy!